Vee kaitsmine on küsimus, mida keegi enam küsimärgi alla ei tihka seada. Eriti just mageveevarud on midagi, mida tuleks igal riigil ning kitsamalt mõeldes ka igal kogukonnal ja igal indiviidil kaitsta. Enne kui rääkida sellest, kuidas seda saavutada, on oluline selgeks teha see, mis on peamiseks ohuks vee saastumisel.
Mis on vee saastumine?
Vee saastumise all mõistetakse olukorda, kus vett ei saa enam kasutada mõneks soovitud otstarbeks. See tähendab, et kui vesi on joogiveena tarbimiseks liiga saastunud, ei pruugi see tähendada, et vett ei võiks tarbeveena kasutada.
Vesi võib saastuda looduslikel põhjustel – vetikate vohamine, loomakorjuse väiksesse veekogusse sattumine ja sinna jäämine, ülemäärane pinnastiku liikumine jne. Loodusliku saastumisena võidakse joogivee puhul näha ka seda, kui vees on liiga suur rauasisaldus või liiga suur fluorisisaldus. Suurem roll on aga neil saasteallikatel, mis on üht- või teistpidi seotud inimtegevusega.
Vastutus lasub inimtegevusel
Eestis võib välja tuua viis peamist saasteallikat. Suur probleem on muidugi punktallikatest (reostusallikas, millel on kindel asukoht nagu näiteks kemikaalide ladu, heitveeväljalase jm) reovee ja ka sademevee kogumine, selle puhastamine ning veeheide.
Teiseks murekohaks on reoainete vesikeskkonda sattumine. Olenevalt piirkonnast on probleemiks ka põllumajanduslikust tegevusest tulenev saaste ning eriti piirkondades, kus põllumaad väetatakse. Väetamise tõttu võivad pinnasesse imbuda mürgised kemikaalid ja sealt omakorda võivad need jõuda pealmistesse põhjaveekihtidesse. Selle vältimiseks on Eesti võtnud vastu küllaltki ranged nõuded ning olenevalt piirkonnast võivad need veelgi karmimad olla.
Kõige rohkem jõuab inimeste teadvusesse vee saastumine siis, kui toimub mõni õnnetusjuhtum veetranspordiga. Õlikihiga kaetud ja lennuvõimetuks muutunud lindude puhastamine jõuab tavainimese teadvusesse lihtsamini kui põhjavee reostus, mis kuidagi silma alla ei satu.
Saasteallikad võivad ajas muutuda. On allikaid, mida õpitakse paremini kontrollima ja on saasteallikaid, mis võivad alles tulevikus probleeme tekitada. Üheks selleks on näiteks ravimijääkide veeringlusesse sattumine.